Eelmisel nädalal käisime lõpuks Bakuus. Shekist sõidab Aserbaidžaani pealinna tavalise Ikarus bussiga 6 tundi. 300 kilomeetrit ei ole Ungari uhkuse viimases reas istudes just meelakkumine. Mida konarlikum tee, seda suurem tõenäosus, et lööd oma pea korralikult ära. Kohalike õnneks nägi bussi esiotsas ekraanilt aserikeelset estraadishow-d. Mõned minutid proovisin ka koos kohalikega naerda, kuid estraadihuumor pole mulle kunagi väga naljakas tundunud, isegi kui see on eesti keeles. Kohalikele igaljuhul meeldis, mulle aga tundus raamat palju toredam kaaslane.

Bakuu bussijaamas läks seekord väga lihtsalt, leidsime kiiresti õige linnaliinibussi ja 30 minutit hiljem olime vanalinnas. Ilyase õde elab sobivalt kesklinnas kohe vanalinna kaitsva müüri kõrval. Tema kahetoaline korter sai meie staabiks järgmiseks neljaks päevaks.

Esimene plaan oli nautida erinevate maailma köökide hõrgutisi, sest isetehtud road ja Sheki restoranide pakutu oli aja jooksul juba igavaks muutunud. Sushirestoran oli alguseks igaljuhul väga hea mõte. Muidugi on hinnad pealinnale kohaselt kallimad, kuid valikuvõimalus seevastu fantastiline. Järgnevate päevade jooksul sõime pizzat, india toite, kiirtoitu ja lõpuks panin nahka ka ühe korraliku inglise hommikusöögi. Mingil põhjusel olin ma nende kuude jooksul kõige rohkem tundnud puudust heast peekonist, kuigi enda arvates pole mingi eriline peekonifänn kunagi olnud.

Bakuus viibides tekib automaatselt mõte, mis kolmanda maailma aitamisest me siin räägime, kui tänavatel Hummerid ja tuttuued BMW-d vähemalt 8-realistel teedel. Iga teine pood on Gucci, Mucci ja Succi. Inimesed on läänelikud (loe: ei vaata sind kui maailmaimet) ja slaavilikud (loe: peaaegu kõigil naistel on üleloomulikult kõrged kontskingad). Võrdlus Dubaiga on igaljuhul kerge tekkima.

Bakuu vanalinn on Tallinna omaga võrreldes tunduvalt väiksem, kuid kindlasti sama huvitav. Esimesel õhtul vanalinnas jalutades oli kõige suuremaks üllatuseks vaikus. Muidu nii kärarikas Aserbaidžaan oli asendunud peaaegu täieliku müratusega. Ilusad väikesed tänavad ei olnud küll autovabad, kuid need olid pigem rikaste inimeste majade ette pargitud ehk keegi ei sõitnud ringi ja keegi ei kasutanud signaali lääne inimeste ehmatamiseks. Signaali meeldib siinsetel autojuhtidel mehiselt anda ja alati ei ole üheselt arusaadav, miks nad seda teevad.

Vanalinnas üheks kuulsaimaks ehitiseks on 12. sajandist pärit Neitsitorn. Legendi järgi ei tahtnud Bakuu khaani tütar isa valitud peigmehega abielluda. Isa ehitas tütrele seejärel koduks selle torni ja kui ehitis valmis oli, siis tegi tütar katuselt alla hüpates enesetapu. Legendi on sajandite jooksul tõlgendanud mitmed kuulsad Aserbaidžaani näitekirjanikud ja luuletajad, mistõttu kohaliku kultuuri jaoks on tegemist väga olulise vaatamisväärsusega.

Üheks minu sooviks oli kindlasti külastada Heydar Alijevi kultuurikeskust. Iraagi päritolu inglise naisarhitekti Zaha Hadidi vaimusünnitis tundus lihtsalt midagi sellist, mida ei saa vahele jätta. Kahjuks oli meie reisi ajal pühad ja hoonesse ma sisse ei pääsenud, kuid ka väljast jättis see väga hea mulje.

Plaanis oli külastada ka moodsa kunsti muuseumi, kuid ka sellele ideele said saatuslikuks pühad. Küll jõudsime me ühte väga huvitavasse minimuuseumi – väikeste raamatute muuseum. Muuseumis olid esindatud isegi eestikeelsed miniraamatud. Lemmik oli seevastu inglisekeelne majandusõpik, kus avatud leheküljel oli kapitalistlik käibetõde – “Buy low, sell high”. Igaljuhul oli muuseumis esindatud kõik maailma autoritaarsete juhtide õpetlikud raamatud – Stalinist Maoni, Hitlerist Leninini. Tundub, et sellised miniraamatud on nende järgijate seas väga populaarsed.

Käisime ka peaaegu kohustuslikul Märtrite Alleel. Allel asub mäletusmärk 1990. aasta jaanuaris peale Nõukogude sõjaväe sissetungi surnud bakuulastele. Lisaks sellele on seal veel maetud ka Mägi-Karabahhia konfliktis hukkunud aserbaidžaanlased. Allee lõpus asub ka kohalik igavene tuli, mida tähtsad külalisriigipead tihti külastavad. Kuna allee asub ühes Bakuu kõrgemas punktis, siis avaneb sealt väga ilus vaade kogu linnale. Meie olime põhiliselt tulnud seda nautima.

Kindlasti ei saa jätta mainimata ka endist maailma kõrgeimat lipuvarrast (kõrgus 162 meetrit, lipu mõõtmed 70×35 meetrit). Esimest korda seda lippu nähes arvasin, et kuskil lähedal on mingi “lipuke” lehvima pandud. Mõned minutid sain aru, et see “lipuke” asub minust vähemalt 1-2 kilomeetri kaugusel ja kui me hiljem sealt autoga mööda sõitsin, siis sain aru kuivõrd kõrge see “post” tegelikult on. Kindlasti üks geniaalselt idiootsemaid asju, mida ma reisides näinud olen.

Öisel ajal on Bakuu väga ilusates tuledes. Eriti väärib märkimist kolmikehitis “Leegitsevad tuled”. Kolm hiiglaslikku hoonet mängivad sulle öö läbi valgussümfooniat. Muidugi samal ajal Shekis jalutades ei näe peaaegu ühelgi tänaval kaugemale kui 3 meetrit.

Minu rõõmuks näidati meile ka Bakuu kuulsaimat jalgpallistaadioni. See peaks olema ainuke staadion maailmas, mis kannab jalgpallikohtuniku nime (Nõukogude ajal kandis sama staadion nii Stalini kui ka Lenini nime). Tofiq Bahramov oli 1966. aasta MM-finaali joonekohtunik, kes otsustas inglaste lisaaja värava määrustepäraseks lugeda, kuigi sakslased on siiani veendunud, et pall ei ületanud väravajoont. Jalgpallisõbrad saavad kuulsat “väravat” ja kuulsaimat Bakuu jalgpallitegelast näha siit.

Lõpuks avaldasime me ka soovi, et meid viidaks kuhugi pealinna särast eemale, et me näeks ka kohti, kus tavainimesed elavad ja magavad. Aserid on uhke rahvas ja seetõttu on mul tunne, et näidatud elamurajoonid ei olnud just kõige autentsemad. Muidugi võib olla, et tõelist autentsust näeb ainult pealinnast väljas, aga ma keeldun ikkagi uskumast, et kõik 4 miljonit bakuulast elavad ülesvuntsitud elamurajoonides kõigi mugavustega korterites.

Tagasi tulime juba klassikalise marshjutka-ga. Umbes 15-kohaline Ford-i buss topitakse inimesi pilgeni täis ja vähem kui 4 tunniga on 300 kilomeetrit ilusti läbitud.

Pildil on Heydar Alijevi kultuurikeskus. Tegemist on nii huvitava arhitektuuripärliga, et ükski pilt ei suuda selle kõiki tahke avada. Seda peab lihtsalt ise külastama. Video on päevasest ja öisest Bakuust.

9. oktoobril jäi ametlikult elu Aserbaidžaanis seisma, et uus (loe: sama) president valida. Saime ka meie vaba päeva ning mina otsustasin seda kasutada linnas toimuva jälgimiseks.

Hommikul kell 9 olid tänavad tühjad ning miski ei reetnud, et midagi erilist on teoksil. Alustuseks ronisin linna kõige kõrgema mäe otsa, et peale mitmepäevast vihmaperioodi sooja päikest nautida. Mäe otsas olles panin ma esimese asjana tähele sõjaväeautosid. Kuigi sõjaväelisi siin linnas ikka liigub, siis väike 6-liikmeline sõjaväevärvides autokolonn pani ikkagi kukalt sügama. Muidugi võis see olla kokkusattumus, kuid korraks tekkis küll tunne, et midagi on väga mäda. Meelde tulid lood selle kohta, kuidas opositsioonikandidaatide valimisüritusi on see aasta erinevatel viisidel proovitud takistada. Näiteks lõpetasid imelikul kombel Sheki linnaliinibussid sõitmise just sellel päeval, kui opositsioonikandidaat Jamil Hasanli linna ääres oma kampaaniaürituse korraldas. Muidugi ei üüritud talle alustuseks kesklinnas ühtegi väljakut või saali, kuid bussiliikluse nö “juhuslik seiskamine” linnavõimude poolt ei andnud oponendile enam üldse võimalust. Ka Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (edaspidi OSCE) tõi oma valimistejärgses raportis välja, et terves riigis oli ainult 152 väljakut või siseruumi, kus kandidaadid ja nende toetajad võisid kampaaniaüritusi korraldada.

Lõuna ajal oli tänavatel juba natuke rohkem inimesi, kuid tööpäevaga võrreldes oli ikka liikumist vähe. Ühe valimisjaoskonna juures nägin ka EXIT POLL silti. Kohalik vanem mees istus valge kastikese juures ja ootas selgelt lihtsalt valimispäeva lõppu. Kui üks nooremapoolne mees jaoskonnast lahkudes soovis ka oma arvamuse kastikesse sisestada, siis oli vanem mees selgelt häiritud. Lõpuks vist ikkagi lasti tal ka valimisjaoskonnast väljaspool oma hääl anda. Hiljem kuulsin lugusid sellest, kuidas erinevates jaoskondades ei tahetud opositsiooni toetajatel enda arvamust lävepakuküsitlusel avadaldada. Nüüd on selgunud, et küsitlusi korraldanud kolm organisatsiooni said küll kohaliku võimu õnnistuse, kuid väljaspool oma riiki ei hinnata nende tööd kõrgelt või kuuldi nendest üldse esimest korda. Esimene organisatsioon on vene päritolu “Prognoz”, kes on tegutsenud praegust režiimi toetavalt ka eelmistel valimistel. Teine on New Yorgis registreeritud “Arthur J. Finkelstein and Associates, Inc” – USA lobbyistid, kes raha eest on valmis igasuguseid ideid toetama. Kolmas oli kohalik “Rey” monintooringukeskus, kelle erapooletus on korduvalt kahtluse alla seatud.

Õhtul olid tänavad juba täiesti tühjad. Valimisjaoskondade ees istusid igavlevad töötajad, valijatest ei olnud haisugi. Tühjad tänavad ei tähendanud, et ametlikult oleks valimisaktiivus väike olnud. Näiteks mõnes jaoskonnas käisid valimas kõik registreeritud valijad. Muidugi valisid nad kõik ka ühe ja sama kandidaadi poolt. Tõenäosusteooria sõbrale igaljuhul väga huvitav ülesanne.

Õhtul lugesin uudistest, et tulemused olid ametlikult leheküljel üleval olnud juba enne valimiste algust. Ametlikuks vabanduseks oli, et veebirakenduse arendaja oli kogemata üles laadinud eelmiste 2008. aasta presidendivalimiste tulemused. Seda vabandust keegi aga ei usu, sest kandidaatide nimekiri vastas praegustele valimistele, mitte eelmistele. Juhtunud äpardust on juba hakatud tabavalt nimetama “AppGate”-iks. Opositsioon proovis interneti abil valimistulemustele teistmoodi läheneda. Pealinna noorte seas oli Facebookis kampaania, kus oma nutitelefonide abil pildistati valimiskaarte, et näidata kelle poolt tegelikult valiti. Selle kampaania ülekaalukaks võitjaks oli opositsiooniliider Jamar Hasanli.

Freedom House nimetas valimistulemusi mittelegitiimseteks. Enne valimisi valmistas OSCE-le muret sõna- ja kogunemisvabaduse piiramine, opositsiooni tagakiusamine ja meedia kallutatus. Valimiste ajal täheldati probleeme lausa 58% valimisjaoskondades häälte lugemisel. OSCE presidendivalimiste järgse pressikonverentsi katkestasid kohalikud võimule truud ajakirjanikud, kes karjusid: “OSCE on erapoolik”.

Pole mõtet nendest maailmakuulsatest, “erapoolikutest” vaatlejatest ja nende arvamusest pikalt rääkida, kui kohal olid ka näiteks “Independent American Center of Political Monitoring”. 2005. aastal loodud tundmatu organisatsiooni peakorter on Oklahoma väikelinnas ja nende koduleht ei selgita, kes neid finantseerib. Rahvusvahelise valimiste jälgimise tava järgi on oluline rahastusallikad avaldada. Muidugi oli nende hinnang valimistele ülimalt positiivne.

Esialgse positiivse hinnangu andis valimistele ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ja Euroopa Parlamendi valimisi vaatlema saadetud delegatsioon. Naljaga pooleks on räägitud sellest, et erinevalt OSCEst käisid nad valimisi jälgimas vist mõnes teises riigis.

Alati on ka tore kui eestlased kohalikus meedias sõna saavad. Päev pärast valimisi levis ametlikus meediaagentuuris uudis, kus Euroopa Parlamendi liige Kristiina Ojuland kuulutas, et valimised olid õiglased, läbipaistvad ja ausad. Vaadates põhjusi, miks ta Reformierakonnast välja visati, peaks ta jah väga hästi teadma, mis need ausad valimised on. Samas ei saa täiesti kindel olla, et ta täpselt selliseid sõnu siinseid valimisi kommenteerides kasutas, sest kohalikul riigimeedial on kombeks igasuguseid lugusid koostöös valitsevate jõududega välja mõelda. Pärast valimisi on siinne USA saatkond ja Aserbaidžaani valimiskomisjoni ülem hakanud levitama erinevaid versioone, mida üksteisele valimisjärgsel kohtumisel öeldi. Valimiskomisjoni ülema sõnul soovitasid USA saatkonna esindajad neil vähemalt 25 % häältest opositsioonile anda, et siis saaks ameeriklased hiljem valimised ametlikult õiglaseks kuulutada. Saatkonna esindajad omakorda väidavad, et midagi sellist ei öeldud ja üldse olid valimised kaugel õiglusest ja aususest. Samas pole hullu, sest nafta voolab edasi.

Ametlikud tulemused:
Ilham Alijev – 84,54 %
Jamil Hasanli – 5,53 %
Ülejäänud kokku – 9,93 %

Pildil näete sõjaväeautosid Sheki ühe suurema tee ääres valimispäeva hommikul ja video on CNBC lühifilm “Filthy Rich”, kus selles osas on juttu Aserbaidžaani presidendist, tema perekonnast ja kuidas nad on oma varanduse teeninud.

Üheks eesmärgiks oleme võtnud esinemise kohalikele noortele mõnel teemal, mida me mingilgi määral valdame ja mis meie arvates võiks huvi pakkuda ka kohalikele. Mina esinesin keskkonnakaitse teemadel ja Elena tegi ettekande naiste õiguste kohta.

Elena ettekanne keskendus peamiselt naiste õiguste ajaloole Saksamaa kontekstis. Elena valmistus ettekandeks mitu nädalat saksaliku kohusetundlikusega. Kahjuks olid viis minutit enne algust kohal ainult kaks inimest, kuid väikese hilinemisega saabus lõpuks ikka kuskil 15 kuulajat. Suure osa sellest moodustasid meie kontori töötajad, kuid õnneks pakkus teema huvi ka vähemalt kahele kohalikule noormehele (ja mitmele tütarlapsele). Elenal oli natuke närv ka sees, sest minul keelati kategooriliselt ürituse filmimine. Õnneks see seisukoht päeva edenedes muutus ja ettekande lõpus toimunud diskussioonid sai ilusti jäädvustatud.

Mina näen nendes ettekannetes võimalust uurida, mida kohalikud ise nendest teemadest arvavad ja kuidas nad oma seisukohti põhjendavad. Seetõttu olin väga õnnelik, et üks “õige” mees oli ka üritusele tulnud. Diskussiooni käigus proovis ta meeleheitlikult oma seisukohti (“Naise koht on köögis”, “Mina nõusid ei pese” jne.) kaitsta, kuid naiste ülekaalu tõttu tal väga kerge ei olnud. Muidugi puudusid tal tõsiseltvõetavad argumendid, aga see ei takistanud tal enda joru ajamast.

Eelmisel nädalal oli minu kord noortele esineda. Migratsioon oleks olnud muidugi esimene valik, kuid kohalikku olukorda analüüsides jõudsin seisukohale, et keskkonnakaitse on praeguses Aserbaidžaanis pakilisem teema. Sellele järeldusele jõudsin juba paaril esimesel päeval Shekis, kui nägin prügi tänaval ja kilekotivaimustust poodides.

Kilekotidesse on siinsetel inimestel praegu umbes samasugune kiindumus kui eestlastel 90ndate lõpus Tallinn-Helsingi laeval sõites – võtan ikka nii palju kui annab, siis on midagi ka koju viia. Kui sa poest midagi ostad, siis võid kindel olla, et kaup pakitakse vähemalt kahte, kolme kilekotti. Ostad ühe joogi, saad kilekoti. Ostad tomateid, kurke, sibulat – kõik pakitakse eraldi kilekotti ja siis kogu see kupatus veel ühte eraldi suuremasse kilekotti. Poodides kus ma sagedamini käin juba teatakse, et ma kilekotti ei taha, aga igas uues poes tuleb alati hakata vastu ajama. “Pole vaja”, “Mul on juba seljakott”, “Ühest kilekotist piisab” jne. Tavaline läbipaistev kilekott on alati tasuta, aga värvilisi ja piltidega kilekotte peab raha eest ostma. Tundub, et ka neil on turgu, sest neid müüvad tänaval ka pudukaupmehed.

Teiseks meeldib inimestele prügi tänavatele visata ja ausalt öelda pole nad läbi mõelnud seda, kuhu see prügi nüüd edasi peaks liikuma. Kojamehi, kes tänavaid puhastaks, siin peaaegu pole. Ühes kohas on muidugi tänavakoristus väga hästi lahendatud – linnavalitsuse territooriumil vanema Alijevi kuju ees. Seal on alati valitsemas totaalne puhtus. Mujal on pilt kahjuks väga kurb. Mägisel alal olevas Shekis on väga lahe jõgede/allikatesüsteem, kuid kahjuks ei saa vee voolamist nautida, sest prügi on kohati rohkem kui taimkatet. Ma olen ausalt öeldes imestunud, et kogu süsteem ei ole prügi tõttu totaalselt ummistunud. Valimiste lähenedes hakkas tänavatel liikudes rohkem koristajaid silma, kuid võib kindel olla, et peale 9ndat oktoobrit neid enam ei näe.

Kolmandaks pole siin väikses linnas kõndimine just väga moes. Igalepoole sõidetakse bussi, takso või autoga. Kui sa kohalikuga kuhugi teel oled, siis võid kindel olla, et ühel hetkel tuleb pakkumine – “Võtame takso”, “Näe, see buss läheb täpselt turu juurde”, “Lähme minu autoga”. Enamikel juhtudel on vahemaaks maksimum 1 kilomeeter. Mina olen viimase kahe kuu jooksul sõitnud taksoga kaks korda ja bussiga ühe korra. Kõik on lihtsalt nii lähedal. Muidugi transport on meie mõistes väga odav – taksosõit kuskil 1-2 euro, bussipilet 0,2 eurot. Kõige paremaks näiteks on siin Uluchay töötajad. Ülemus Ilyas sõidab igale poole autoga.

Minu ettekannet tuli kuulama 20-25 keskkooliõpilast. Suurem kuulajate hulk tulenes paljuski facebooki kuulutusest ja kohaliku noorte- ja spordiministeeriumi töötaja kihutustööst. Algus oli suhteliselt raske, sest noorte tähelepanu võitmine ei olnud kerge. Enamiku ajast vahiti kaugusesse ja mängiti telefonidega. Õnneks aitasid mõned hirmutavad faktid ja videod nende tähelepanu köita ja noored olid isegi valmis kaasa mõtlema. Väike üllatus oli, et ükski noor ei teadnud, kus Eesti asub. Samas ei tea paljud Eesti noored ka Aserbaidžaani asukohta. Keskkonnateemadel olid noored aga valmis oma sõna sekka ütlema ja selle üle oli hea meel. Suudeti olla isegi Aserbaidžaani suhtes kriitilised ja juba tundsin, et minu sõnum võib päeva jooksul neile kohale jõuda.

Seda muidugi hetkeni kui noortele hakati telefonidele helistama. Väikeselt pausilt tagasi tulles tehti mulle selgeks, et minu kuulajad peavad viie minuti juurest lahkuma. Põhjuseks oli sama ministeeriumi töötaja, kes andis range korralduse kõigil noortel presidendi toetajate poolt korraldatud üritusele minna. Noortel ei olnud eriliselt valikut, sest sellised üritused on nende jaoks kohustuslikud. Ja nii oligi president minu ürituse lõpetanud.

Pildil on kohalik õpetaja, kes kaitses traditsioonilisi seisukohti. Sama noormees on ka juuresoleva video peateglane.

Viimane aeg oleks kirjutada ka sellest, mis tööd ma siin täpsemalt teen. Peamine tööülesanne on projektitaotluste kirjutamine. Tavaliselt teeme seda kolmekesi – Ilyas, Elena ja mina. Uluchay tüüpi organisatsioon (loe: kohalikust võimust ja rahast sõltumatu) peab kogu aeg vaatama, et projektid ja raha otsa ei saaks. Hoolimata sellest, et neil on praegu töös kolm projekti (täpsemalt saab lugeda nendest siit), siis tuleb kogu aeg otsida uusi rahastusallikaid. Põhilised potentsiaalsed rahastajad on USA ja Euroopa fondid (National Endowment for Democracy, Think-Tank Fund of Open Society Institute, National Democratic Institute, USAID, IREX, Counterpart Internaitonal, Action Against Hunger, Swiss Agency for Development and Cooperation, Visegrad Fund jne.). Minevikus on toetust saadud ka Jaapani saatkonnalt, kellega koostöös avati Shekis kaks lasteaeda.

Kahe kuuga oleme jõudnud teha neli taotlust:

1. Projekt, mille eesmärgiks on luua kohalikke mittetulundusühinguid ühendav võrgustik. Projekt aitab Sheki piirkonnas tegutsevatel MTÜdel kiiremini ja tulemuslikumalt rahastusallikaid leida, omavahel koostööd teha ja pakub neile võimalust erinevate konverentside läbi töötajate võimekust tõsta.

2. Naistevastase vägivallaga tegeleva keskuse avamine Sheki linnas. Eesmärgiks on pakkuda tugiteenuseid naistele, kes puutuvad kokku vägivallaga. Aserbaidžaanis ei tegele keegi naistevastase vägivallaga ning kogu riigis on praegu ainult üks keskus, kuigi vajadus nende järgi on väga suur. Põhiliseks probleemiks on koduvägivald ja avatav keskus peaks pakkuma naistele koha, kus oma probleemidest rääkida ja abi saada. Oluline on psühholoogi, aga ka advokaadi olemasolu. Viimane aitaks naisi just ametiasutustes, sest tavaliselt ei saa naised politseis või kohtus abi, kuna mees annab altkäemaksu ja seetõttu ei võeta naise väiteid kuuldagi. Samuti toimuks projekti raames erinevates maapiirkondades kohtumised naistega, et neile nende õigusi tutvustada. Lisaks sellele avatakse ka abiliin, kuhu naised saaks igapäevaselt helistada.

3. Ettevõtluskoolitused puuetega noortele, eelistatud naistele. Puuetega inimesed saaksid ülevaate ettevõtluseks vajalikest oskustest ja nõudmistest ning koostaksid kursuse lõpuks äriplaani. Parimad ideed saaksid lõpuks ka rahastuse. Selle projekti kirjutamise tegi lihtsamaks fakt, et Uluchayl on pikaajaline kogemus ettevõtluskoolituste korraldamisel.

4. Loode-Aserbaidžaani ja Kirde-Gruusia piirkonna noortele mõeldud fotokonkurss, kus 10 noort mõlemast riigist osalevad fotokoolitustel ja teevad seejärel mõlemas piirkonnas pilte. Piirideülene koolitus oleks küll ka tehniline, kuid kõige olulisem oleks stereotüüpide lõhkumine. Tundub, et kahe riigi vahelised suhted ei ole tavainimese tasemel väga sõbralikud ja üksteisesse suhtutakse suurte eelarvamustega. Eesmärk oleks noortega koostöös ja fotokunsti abil nende eelarvamuste vastu võidelda. Lõpuks toimub ka fotonäitus ja Aserbaidžaani-Gruusia suhteid analüüsiv konverents.

Järgmisena on plaanis kirjutada projekt mänguväljakute ehitamiseks. Väidetavalt jagab Coca-Cola praegu Aserbaidžaanis sotsiaalprojektidele raha ja Ilyas-el on hea plaan Sheki lastele väikesed spordiväljakud ehitada. Viimane aeg on jookidele raisatud raha tagasi saada, sest tasuta spordiväljakuid on linnas kuritegelikult vähe.

Mina olen tegutsenud ka inglise keele toimetajana. Kuna ma aseri keelt ei oska, siis tõlketöö teeb tavaliselt organisatsiooni pressiesindaja ja minu rolliks on tekst võimalikult arusaadavaks muuta. Rõõm on tõdeda, et Entiqe inglise kirjakeel on kahe viimase kuu jooksul märgatavalt paranenud. Mina olen samas mõistnud, et kuigi koolis õpivad nad kõik inglise keelt, siis ilma praktiseerimata pole sellest väga palju kasu.

Lisaks sellele oleme me suuremate ja väiksemate välismaalaste gruppide külaskäigu ajal ka alati Uluchay mitteametlikud esindajad ja giidid. Meie räägime oma tegemistest ja kohalikust eluolust, mille järel külalised meid tavaliselt “üle kuulavad”. Suured grupid on tavaliselt väga toredad, sest toovad meie ellu väikest vaheldust. Saame uute inimestega kohtuda ja nendega väljas süüa ja juua.

Negatiivseks pooleks on fakt, et me ei puutu oma töös väga palju kokku projektide elluviimisega. Siin on põhiliseks takistuseks keel. Ainukeseks erandiks on paar korda kuus toimuvad noorte teadlikuse tõstmiseks korraldatud esinemised, kuid sellest kirjutan pikemalt järgmine kord.

Ülemisel pildil on meie kontorihoone. Uluchay kontor asub teisel korrusel. Maja esimesel korrusel on majatarvetekauplus. Roheline Mercedez-e buss on nö marshjutka ehk linnaliinibuss. Video on teinud kohalikud noored rühmitusest “BALTA TV” kritiseerimaks USA suursaadiku tegevust Aserbaidžaanis. USA fondide raha küll jõuab riiki, kuid kahtluse alla saab seada nende “üllad” eesmärgid.

Olles Shekis juba kaks kuud viibinud on mul olnud piisavalt aega siinseid inimesi jälgida. Keskmise mehe mõttemaailma olen ma juba piisavalt analüüsinud, nüüd oleks aeg ka kõigele välisele tähelepanu osutada.

Väline on siinses kultuuris väga tähtsal kohal. Riided on ikkagi esimene asi, mida tähele pannakse ja seetõttu tuleb oma garderoobi eest hoolt kanda. Esimest korda taksoga Shekisse sõites panin kohe tähele, et kui taksojuht (vanem mees) kasutas puhkepeatusi WC-s käimiseks või toidu ostmiseks, siis minuga koos taksos sõitnud nooremapoolse kliendi jaoks oli peatuse ajal oluline suitsetamine (suitsu tegi ta ka muidugi sõidu ajal) ja enda kingade puhastamine.

Nüüd linnas liikudes olen aru saanud, et taksos olnud klient ei olnud erand. Kohalik mees kannab peaaegu alati kitsaid musti/tumesiniseid teksaseid, võimalikult säravaid musti kingi ja kraega pluusi. Täiskasvanud mees ei kanna kunagi lühikesi pükse, kuigi väljas on +30 kraadi. Eile nägin üle kahe kuu teist lühikeste pükstega meest. Vanemad mehed on siinmail alati väga viisakalt riides. Ilusti viigitud hallikad/mustad püksid, lühikeste varukatega triiksärk, pintsak ja mõnikord ka peakate. Kui on mõni pidulikum üritus, siis peab alati seljas olema ülikond. Mida noorem mees, seda säravam ja kallim ülikond ning kitsam ja hipsterlikum lips – see reegel kehtib vist ka Eestis. Paar päeva tagasi oli näiteks terve kontor väga viisakalt riides, sest külas käis USA saatkonna esindaja. Mina esindasin Eestit ajamata habeme ja lõhkiste teksadega. Luba on selleks olemas, sest esimestel tööpäevadel tehti meile selgeks, et erinevalt ülejäänud ametiasutustest on siinses kontoris vaba riietusstiil lubatud. Võibolla tingis selle jutuajamise minu väljanägeminev ja nad otsustasid “veidratele välismaalastele” vastu tulla.

Ameeriklastega oleme me muidu siin väga sarnased – seljas on meil naljakad T-särgid ja jalas ilmaga hästi sobivad lühikesed püksid. Kui ma eelmine nädal Cliffi ja Johniga linna peal käisin, siis oled sa paratamatult alati mingisuguse tähelepanu keskpunktis. Tavaliselt pole sellest hullu, sest neil kahel on alati ka trump tagataskust võtta – aseri keele oskus. Kui nende keeleoskus piisav ei olnud, siis tõttas appi minu keskmisest halvem vene keel. Üheskoos sai juba ühtteist räägitud.

Käisime erinevaid keeli ka äsja avatud kiirtoidurestoranis, millel oli küll ilus menüü (alates burgeritest ja friikartulitest dönerite ja kebabideni), kuid tellida sa ainult friikartuleid riisi ja piprase kanalihaga. Menüüs olnud ilusad pildid olid hakkajad restoranipidajad McDonaldsi koduleheküljelt “laenanud”, unustades mõnel pildil isegi kaubamärgile iseloomulikud tunnused kustutada. Sellest hoolimata oli tegemist linna kõige ilusama menüüga, kuigi järgmise sammuna võiks seal esinevaid tooteid müüma ka hakata. Peaegu aasta Shekis olnud ameeriklastele oli uue koha külastamine väga põnev, sest erinevaid kohti, kus keha kinnitada on väga vähe.

Veel rääkisid Cliff ja John mulle keeleoskuse negatiivsetest külgedest. Esikohale asetasid nad bussisõidu. Tavaliselt on uues riigis tore kui sa saad mõne kohalikuga bussis jutu peale. Mina juba kirjutasin teile oma meeldivast kogemusest Jashariga, kes on Bakuus üliõpilane. Tundub, et mul vedas, sest Cliff ja John rääkisid ka ebameeldivatest kogemustest. Esiteks on keelt oskaval võõral väga raske rahus sõitu nautida (või siis sõidu ajal puhata). Alati tahetakse rääkida. Teiseks liiguvad meeste küsimused (sest naised tavaliselt võõraste meestega jutuajamist ei alusta) alati väga veidras suunas – a la “Kui palju sa teenid?”, “Kas sul auto on?” on tavaline ja harjumuspärane, kuid “Kui palju USAs grupiseks maksab?” juba natuke veidramat laadi. Naljakal kombel ei ole neilt seda küsimust ainult ühe korra küsitud.

Ülemisel pildil tõelised mehed tõelisi arvuteid müüva poe ees. Video on tehtud Johnil külas olles. Külapoisid tulid oma tsikliga (loe: hobusega) välismaalasi vaatama. Nende jaoks on veel oluline lõbutsemine, mitte kallid riided.

9. oktoobril toimuvad Aserbaidžaanis presidendivalimised, seega on viimane aeg sündmusi jälgima hakata. Ametlikult soovis presidendiks kandideerida 21 isikut, kellest 10 taotlused ka valimiskomisjoni poolt rahuldati. Suure tõenäosusega on ainukeseks tõeliste võiduvõimalustega kandidaadiks praegune president Ilham Alijev. Niiöelda kolmanda suurusjärgu kandidaatidel ei hakkaksi üldse peatuma, vaid räägiks lähemalt opositsioonikandidaatidest kelle osalemine on kohalikku poliitikaellu veidigi elevust toonud.

Esimene suur muutus, mida ma linnapildis viimastel nädalatel olen täheldanud on poliitreklaamid. Erinevalt Eestist ei kutsu need reklaamid ühegi konkreetse kandidaadi poolt hääletama, vaid tuletasid inimestele meelde, et hääletus on tulekul. Sellised reklaame näeb poodide, apteekide, omavalitsuse ja ka koolide akendel. Täna linnas jalutades märkasin, et viimastel päevadel on linna püstitatud ka suured sinised teadetetahvlid, kuhu erinevate kandidaatide esindajad on tulevaste võimalike presidentide postrid kleepinud. Lõpuks on tekkinud tunne, et presidendivalimised on lähedal ja kandidaate on rohkem kui üks. Minu jaoks on kahjuks enamik nägusid tundmatud. Tundub, et teadmatus ei ole ainult minu probleem, sest viimaste küsitluste andmetel teab ainult iga kaheteistkümnes Aserbaidžaani kodanik mõnda teist presidendikandidaati peale Ilham Alijevi. Ka tema on ametlikult välja öelnud, et kampaaniat ta see aasta ei tee, sest ei näe selleks vajadust. Enesekindlust tal igaljuhul jagub ja seda põhjusega. Kuigi teadetetahvlil on tema poster sama suur kui teistel kandidaatidel, siis igalpool mujal (näiteks kõikides ametiasutustes) on 100% tõenäosusega alati aukohal olemas temast vähemalt üks suur foto või maal. Lisaks muidugi pisikesed pildid erinevatest lindilõikamistest.

Pikka aega pidasin kõige populaarsemaks opositsioonikandidaadiks kirjanik ja filmitegija Rustam Ibragimbekov-i. Põhiliselt stsenaristina tegutsenud Ibragimbekov on näiteks Nikita Mihhalkov-iga koostööd teinud – “Päikesest rammestunud”, “Siberi habemeajaja” ja “Urga” on filmid, mida on ka Eesti filmisõbrad näinud. 2008. aastal läksid mehed oma poliitiliste vaadete pärast küll totaalselt tülli, mis pole muidugi eriline ime Mihhalkovi natsionalistlike (loe: stalinistlikke) seisukohti arvestades. Ibragimbekov on nii maailmas kui ka Aserbaidžaanis austatud mees, kellest loodeti opositsiooni tugevat ühendajat. Tema apoliitilisus ja tugev moraalne autoriteet tegid temast hinnatud kandidaadi, keda oleks toetanud erinevad opositsioonilised jõud. Ibragimbekov-i jaoks algasid probleemid sellest, et Aserbaižaani polnud tal ühel hetkel enam võimalik tulla, kuna tema poolt juhitud kohalikku filmitegijate liitu süüdistati maksudest kõrvalehoidmises ja kodumaale tulek tähendas suure tõenäosusega vangi minekut. Ise peab ta neid süüdistusi muidugi fabritseerituks.

Ibragimbekov-i kandideerimine sai lõpu siiski alles siis kui selgus, et suure tõenäosusega valimiskomisjon tema kandidatuuri ei kinnita. Nimelt ei tohi topeltkodakondsusega inimesed presidendiks kandideerida. Kuigi Ibragimbekov oli esitanud Venemaa Föderatsioonile soovi sealsest kodakondsust loobuda, jäi tema taotluse menetlemine toppama, andes valimiskomisjonile piisava põhjuse tema kandideerimissoovile eitavalt vastata. Seejärel tõmbus filmitegija valimistest tagasi ja andis oma õnnistuse ajaloolasele Jamil (kirjapilt võib olla ka Hamil või Camil) Hasanli-le. Viimane on öelnud, et presidendina moodustab ta rahvusliku leppimise valituses, kaotab meediatsensuuri, korraldab õigussüsteemi reformi ja korraldab erakorralised valimised. Kõike seda loodab ta teha kahe aastaga, mille järel astub ta ise ametist tagasi. Kuigi tegemist pole nii karismaatilise kandidaadiga kui oli Ibragimbekov, siis Hasanli eeliseks on kohaliku poliitika pikaajaline tundmine.

Teoreetiliselt on mängus ka teine tõsiseltvõetav opositsioonikandidaat – Ilgar Mammadov. Tema peab praegusel hetkel oma päevi vangis mööda saatma. 2013. aasta jaanuaris sai ta riigi poolt süüdistuse rahutuste korraldamises Ismayili linnas. Nüüd istub ta Euroopa Liidu püüdlustest hoolimata eelvangistuses. Kuigi tema kandidatuur registreeriti ametlikult, siis ametlikku kinnitust see lõpuks ikkagi ei saanud. 41 247 toetusallkirjast oli valimiskomisjoni väitel 4982 võltsitud, seega ei saanud ta kokku vajalikku 40 000 toetushäält. Mammadov on selle otsuse kohtus vaidlustanud.

Kuid õnneks ei möödu valimised ka siinmaal ilma huumorita. Siiamaani on mu lemmik valimistega seotud lugu järgnev. Väidetavalt oli Ida-Aserbaidžaanis üks talupoeg nii ametis televiisorist valimisdebati jälgimisega, et hundid tapsid 20 tema lammast. Tõenäoliselt vaatas ta järgnevat lõiku.

Valimisdebatt Aserbaidžaani moodi. Juhin tähelepanu, et praegune president saates ei osalenud.

Neljapäeval käisid meie kontoris Shekis keskkonnateemalisel konverentsil viibivad kaheksa riigi (Moldova, Tšehhi, Türgi, Hispaania, Aserbaižaan, Rumeenia, Ukraina ja Gruusia) noored. Ürituse nimi oli “Go for Green” ja selle peakorraldajaks oli Aserbaidžaani noorte- ja spordiministeerium. Meie organisatsiooni ruumid on siinkandis ühed suuremad, seetõttu on siin hea lihtne korraldada väikseid koosviibimisi. Uluchay saab ennast tutvustada ja mõnikord on mõned teised väiksemad NGO-d ka esindatud. Muidugi oli kohal ka ministeeriumi esindaja oma hirmkalli ülikonna ja täiesti tühja sõnumiga. See mees ilmub igale poole kus suurem hulk välismaalasi liigub, et kiita linna ja tänada kohalviibijaid, kuid tema sisuline jutt on alati nii tühi, et ma ei pea enam isegi tõlgi juttu kuulama.

Kohtumisel sain jutu peale hiispaanlase Iker-iga. Tundus, et teema läheb talle väga südamesse ja sõbraliku inimesena kutsus ta mind kohe ka nende 7-päevasele üritusele külaliseks. Kuna Elena läks eile oma poisssõbraga Gruusiasse, siis otsustasin kutse vastu võtta. Saan natuke looduses viibida ja noorte entusiastlike maailmaparandajatega juttu rääkida. Kohalikud korraldajad olid ka mõttega päri ning järgmisel hommikul olin ma Narin Qala puhkekeskuses kohal.

Puhkekeskuse asemel leidsin ma eest telkla ja lõkkeplatsi. Esimene mõte oli, et vot need on alles maailmaparandajad, et isegi ei hooli igapäevastest mugavustest, olles valmis järjest külmemaks mineva ilmaga väljas magama. Laagri juurde käis ka kohalik mundris politseinik, kes oli sinna saadetud kõikide osalejate väärtesemeid turvama. Ikkagi ministeeriumi korraldatud üritus. Saabumise hetkel oli noortel pooleli Gruusia esindajate poolt korraldatud töötuba. Kõik pidid lavastama lühikese šketsi nende riigis esinevast keskkonnaprobleemist. Tundus väga hea viis, kuidas päev käima saada ja siis sisuliste teemade juurde asuda. Järgmiseks pidi tulema Hispaania töötuba. Eelmisel päeval kohatud Iker tegi ettevalmistusi ja kõik tundus liikuvat plaanipäraselt. Teised hispaanlased leidsid, et enne sisulist poolt peab kindlasti tegema ka ühe energizer-i . Kes veel ei tea, siis tegemist on nö soojendusharjutusega, mis peaks sundima inimesi ennast liigutama, et pärast oleks sisulist tööd lihtsam teha. Muidugi aitab see ka meeskonnatunnet tekitada, kuid teoreetiliselt peaks olema see ikkagi “eelmäng”, mitte “pearoog”. Hispaanlaste “mäng” oli ikka “meistriklass” – poisid ja tüdrukud jagati kaheks ja saadeti aia erinevatesse nurkadesse. Igale tüdrukule määrati poisssõber, mille järel saadeti poisid ükshaaval tüdrukute ette ja noormehed enda kaaslase üles leiaks. Kui sa lähenesid võõrale tüdrukule, siis võis ta sind endale sobival viisil eemale lükata. Näiteks kasutati lahtise käega lööki, lööki kõhtu (???), lihtsalt karjumist jne. Kui sa oma õige kaaslase üles leidsid, siis tegid kalli ja mäng võis jätkuda. Tuli järgmine poiss, lähenes valele tüdrukule, sai vastu vahtimist ja kõik naersid. Lisandina seisis nüüd enda kaaslase leidnud noormees tüdrukute karja juures edasi, et siis jalaga lüüa kõiki järgnevaid poisse, kes proovisid tema tüdrukule läheneda. Sellel hetkel hakkas mulle tunduma, et midagi on mäda. Nii idiootset mängu pole ma ikka väga ammu näinud, aga enamik inimesi naeris peaaegu hüsteeriliselt. Eriti tegi mäng nalja laagrit valvavale politseinikule.

See jant pidi siis olema sisulise poole “eelmäng”. Seekord aga “pearooga” ei saabunudki, sest aeg sai otsa. Noored olid raisanud kogu kliimaprobleemidest rääkimiseks mõeldud aja üksteise löömiseks. Sellega lõppes ka päeva “sisuline pool”. Sellel hetkel tundus GLENi nädalane ettevalmistus Tšehhis nagu mingi tuumateadlaste kokkusaamine, kus entusiastlikud ja hoolivad inimesed tõesti õppisid uusi asju, andsid oma sisulisi teadmisi edasi ja olid super-mega motiveeritud.

Eriti kahju oli mul Iker-ist, kes tõesti soovis midagi sisulist teha. Soojenduse ajal tegi ta pingsalt ettevalmistusi, et sisuliseks aruteluks ja tulemuste esitamiseks oleks kõik valmis. Temaga hiljem rääkides selgus, et hommikune šketside töötuba oli esimene kord nelja päeva jooksul kui nad mingilgi määral keskkonnateemadel rääkisid. Iroonia tipuks oli Iker kogu seltskonna kõige parem näitleja – tema pahur hispaania vanamutt oli täitsa naljakas karakter.

Peale sellist tühikargamist ootasin võimalust kohalikku loodust avastada, sest noorte tunniplaan nägi ette matka mägedesse. Eesmärgiks oli pilk peale heita ühele vanale kindlusele, mis asus umbes 4 kilomeetri kaugusel. Kindlus ise oli pigem üks vana lagunenud müür ja kahjuks ei saanud tipust erilist vaadet nautida, sest puud olid igalpool ees. Ronimise osas võisime küll enda üle uhked olla, sest tee tippu oli päris järsk ja keeruline.

Tagasiteel sain ma aru kuivõrd veider kogu see üritus ikkagi oli. Iker ei tahtnud kuidagi alla anda ja proovis kohalike abil korraldada tühjade pudelite korjamise. Nimelt proovis ta teada saada kuidas mäe jalamil olev baar/restoran enda pudelimajandust korraldab. Selle asemel, et baari inimestelt selle kohta küsida, tegid kohalikud korraldajad talle selgeks, et sellise küsimuse küsimine on häbiks nii baaripidajatele kui ka küsijale. Sellist vastust ma keskkonnateemalise konverentsi korraldajalt ei oodanud, eriti veel olukorras, et väike koristusaktsioon samas piirkonnas oleks olnud palju kasulikum kui üksteisele jalaga virutamine. Oli aeg võtta takso ja koju Shekisse põgeneda.

Hispaanlaste “eelmäng” kestis umbes 45 minutit. “Väga” naljakas oli. Eriti innukas oli hallides dressides hispaanlane – tema jalg ei püsinud ikka kuidagi paigal.

Nädalavahetusel käisime Johnil külas. Tõusime hommikul vara üles ja asusime Küngüti poole teele. Külla viis meid kohalik buss, kus oli 15 kohta istumiseks ja vähemalt 10 kohta seismiseks. Bussi jõudes mulle enam istekohta ei jagunud, aga 50 minutiline sõit läks ikkagi suhteliselt kiirelt ja valutult. Bussis sain tuttavaks kohaliku noormehega. Jashar oli nimeks, õpib teist aastat Bakuu Kaukaasia Ülikoolis majandust ja rääkis väga head inglise keelt. Jashar sõitis Shekist Küngüti sõpradele külla. Kodukandis oli ta suvevaheaja tõttu. Jutu käigus selgus veel, et keskkooli lõpueksamil sai ta 679 punkti 700st – mingist eestlaslikust tagasihoidlikust siinmaal juttu ei saa olla. Kui sa ikka midagi oled elus saavutanud, siis pead sa sellest ka kõigile rääkima. Seda ei maksa siin vaadata kui kiitlemist (halvas tähenduses), sest nagu Jashar õpetas, siis ei tasu ennast kunagi näidata väiksemana kui sa tegelikult oled. Jasharist ma pilti ei teinud, küll olin ma juhuslikult paar päeva varem teinud pildi ühe keskkooli autahvlist, kus iga kooli 10 parimat õpilast poseerivad, et sugulased ja tuttavad saaks uhkusega mööda jalutada. Kui ma mõned päevad hiljem seda pilti uurisin, siis leidsingi ma esikohalt just Jashari.

John oli meil Küngütis ilusti vastas ja seiklus võis alata. Kõigepealt ronisime lähedal asuva mäe otsa. Mäe otsas on nimelt väike hotell, kus ööbimiseks peab olema suuremat sorti rikkuse omanik. Kohalikel sinna väga asja ei ole ja klientuur pidavat olema Vene uusrikkad. Hotellist avanev vaade oli tõesti ilus, kuid peale ühe väikse õlle (mina), vee (John) ja kohvi (Elena) me seal muud ei tarbinud, vaid otsustasime edasi liikuda. Me läksime mäe all voolava jõe orgu. Jõgi ise oli suhteliselt kuivanud, aga orust avanes igaljuhul väga ilus vaade mägedele. Eesmärgiks olime võtnud jõe ääres asuva “Minnesotat meenutava metsatuka” (Johni sõnad) külastamise. Teel kohtasime kohalikke talupoegi, kes vedasid oma hobustega küttepuid. Paar korda tuli vooluga võideldes ka jõgi ületada, kuid see oli pigem meeldiv tegevus, sest pakkus suvisel päeval paraja portsu värskendust.

Peale kahte tundi seiklemist ja vahetult enne metsatukani jõudmist märkasime kalda teisel poolel kahte lapseohtu piirivalvurit. Ei osanud esiti nagu midagi neist arvata, kuid kui nad 5 minuti pärast juba meie juurde jõudsid, siis saime aru, et väike suhtlus noorte meestega on kohustuslik. Õnneks oskab John kohalikku keelt ja seetõttu oli suhtlemine põhiliselt tema töö. Poisid pidid muidugi meist oma ülemustele teada andma. Sealt tuli käsk, et ka ülemused tahavad seiklejatele pilgu peale heita. Pärast selgus, et meie kaasakutsumise teine põhjus oli soov meile tagasi Küngüti minev teeots kätte juhatada, et meil ikka mugav kõndida oleks. Ülemus on uskumatult sõbralik, ütles kohe, et “no problemo”, näitas meile teeotsa kätte ja meie jalutuskäik läbi teiste külade Küngüti tagasi võis alata. Tagasiteel selgus, et Lääne inimesed elavad selliseid seiklusi palju traagilisemalt üle. Olles ise piiritsooni mõistega kokku puutunud sain täiesti aru, miks noortel piirivalvuritel oli vaja meist ülemustele teada anda ja igasuguste probleemide vältimiseks ka meid näidata. Pärast telefoni näppides nägin, et vähemalt mobiili leviala mõistes olime me ka korraks Venemaal käinud. Piirini oli samas veel mitu kilomeetrit.

Hiljem näitas John meile oma töökohta. Inglise keele õpetajana on tema hoole all erinevas vanuses lapsed kohalikus koolis. Koolimaja külastades oli minu esimeseks mõtteks, et Arvo Kruusemendi “Kevade” tegelased õppisid ikka väga moodsas keskkonnas. Õnneks oli tegemist vana koolimajaga ning kohe seal kõrval käis aktiivne töö uue kooli kallal. Uus kool oli väga korralik uusehitis ilusate klasside ja korvpallisaaliga. Kohaliku õpetaja mees tegi meile vene keeles kiire ekskursiooni. Kõige huvitavam oli muidugi praegusele ja endisele presidendi pühendatud autahvel, kus võis näha neid mõlemaid erinevaid piirkonnakoole avamas. Selle kooli avamisele nad muidugi ei tule, aga juhtide armastust hariduse vastu tuleb õpilastele ja õpetajatele ikka meelde tuletada.

Lõunasööki pakuti meile Johni kasuperes. Värske kurk, tomatiga omlett, keedetud kanaviinerid ja must tee vaarikamoosiga oli täpselt see, mida me peale pikkka päeva vajasime. Johni kasupereks on 86-aastane vanaema, tema 50ndates tütar ja 20ndates tütretütar. Johnil on oma väike tuba koos kõige vajalikuga. Näiteks annab Peace Corps igale vabatahtlikule kaasa veepuhasti, magamiskoti, esmaabikoti (kuhu kuulub erinevate ravimite kõrval ka 10 kondoomi) ning laenutab neile raamatuid ja DVD-sid.

Ülemisel pildil näete Jashari koos teiste usinate õppuritega. Eriti meeldib mulle kõikide piltide “jumalik” taust. Videos kohtume jõeorus kohalike talumeestega.

Kogu Aserbaidžaanis elatud aja jooksul on mu kohalikus kodus elanud ka üks kõhn kass, kes mööda aeda hiilib ja võimaluse tekkides ka tuppa proovib siseneda. Paar päeva tagasi otsustas kass oma suhtlemisstrateegiat kardinaalselt muuta ja tõi oma “inimperele” üllatuse. Nüüd kõik kassiarmastajad värisege hirmust, sest minust on saanud nelja kassipoja kasuisa. Siia tulles ei olnud mul plaani hakata 5 kassi omanikuks, aga elul on varuks igasugused vingerpussid. Tuppa ma neid oma allergia tõttu ei lase, aga kuna meil on hiiglaslik aed, siis saavad nad ka seal vabalt hakkama. “Kasupere” ülesandeks on neid lihtsalt vahepeal toita ja joota.

Esimest korda selle reisi jooksul oli mul ka külaline Eestist. GLEN programmi koordinaator Piret tuli kaheks päevaks külla, et meie tööandjale pilk peale heita ja Sheki vaatamisväärsusi nautida. Mina kui eestlane sain sellepärast ka vaba päeva. Pidin nö giidi mängima ja linna kõik olulisi vaatamisväärsusi näitama. Ma usun, et minu debüüt Sheki giidina läks täiesti hästi, igal juhul õhtuks olime mõlemad ringikõndimisest väsinud. Sain eesti keeles suhelda, eestlaslikult ironiseerida ja ka ise ennast turistina tunda. Piret omakorda sai vastu turistipildid, kohalikku magusat halvaad ja siidisallid kohalikust siidivabrikust – kõik vajalik, et Shekis külaskäik kordaläinuks lugeda.

Kahe päeva jooksul käisime ka mitmes kohalikus söögikohas toite ja veine nautimas. Lisaks sellele saime kohalikus teemajas kohalike muusikutega tuttavaks. Nende musitseerimist me küll ei kuulnud, aga seda saime küll teada, millised Mehed (suur täht on taotluslik) nad on. Kõik praegused ja tulevased abieluinimesed peavad järgnevat erilise tähelepanuga lugema. Kui õige Mees on oma poja üles kasvatanud, siis on täiesti tavaline, et poja naine hakkab tema eest hoolitsema. Hoolitsemine tähendab siis tee ette kandmist, jalgade pesemist, toidu valmistamist, nõude pesemist jne. Ükski Mees (k.a poeg) ühegi sellise tööga ennast “tappa” ei tohi. Mees võib näiteks lauda tõsta ühest kohast teise või pargis sõpradega päev otsa lauamänge mängida (see on ka ikkagi raske töö). Nende jaoks tuli ikka suure üllatusena, et meie samamoodi ei arva.

Ülemisel pildil näete Aserbaidžaani endist presidenti ja linna populaarseimat autot. Videos aga kassipere kõiki liikmeid omavahel mängimas.

Aserbaidžaanis on vabatahtlikena väga palju USAst pärit noori. Eelmine reedel käisime neljal ameeriklasel naabermajas külas. Nimelt tegutseb meie vastasmajas naistele mõeldud keskus, mida järgmised kuu aega “valvab” Stephan, 20ndates USA noormees. Stephaniga saime tuttavaks töö juures, sest ta käib seal inglise keele tunde andmas. Keskuses annab ta ka paar korda nädalas inglise keele tunde ja aitab erinevaid projektetaotlusi kirjutada ja tõlkida.

Stephan oli endale küll kutsunud abielupaari Sheena ja Dave, kes elavad ka meie lähedal. Hoolimata sellest, et nende kodu asub meist kuskil 200 meetri kaugusel, pole me neid kunagi kohanud. Lisaks neile kolmele saime tuttavaks Johniga, kes ei ela küll Shekis, kuid käib siin tihti. John elab nimelt ühes väikses külas (1500 elanikku) ning kuna seal internetti pole, siis vanemate ja lähedastega suhtlemiseks käib tihtilugu meie vastasmajas netti kasutamas. Ka nemad on erinevates kohalikes koolides inglise keele õpetajad.

Stephan on Shekis olnud juba peaaegu kaks aastat, teistel saab kohe varsti aasta täis. Kõik on nad siia tulnud Peace Corps programmi abil, mille reeglid nõuavad vähemalt 2 aastast riigis viibimist. Esimesed kolm kuud peavad nad läbima väga intensiivse kohanemiskursuse, kus õpetatakse nii keelt kui kultuuri. Peale seda on neil veel kohustuslik elada kohalike kasuvanemate juures, et nad ikka keelt praktiseeriks ja kultuurist õige aimu saaks. Sheena, Dave ja John elavad ikka veel kohalike peredes.

Stereotüüpselt tegid noored külaskäigu päeval õlis praetud kana sooja maisi ja saiakestega. Hea korralik toit, mis maitses täitsa hästi. Neile muidugi eriti veel, sest nad olid sama päeva hommikul käinud ühe kohaliku mäe otsas matkamas. Nii kõrgel, et oma lõunasöögi sõid nad pilvede sees. Igaljuhul olid nad väga vaimustunud ja samavõrd väsinud. Jõime tiba õlut, rääkisime klassikalisi esimest korda kohtuvate vabatahtlike jutte (“kust sa pärit oled?”, “kas sulle meeldib Aserbaidžaanis?”, “kui kaua sa siin oled olnud?” jne.) ja lõpuks läksime kõik oma teed.

Järgmisel keskpäeval võtsime Johni kampa ja läksime Elenaga ise mägedesse. Eesmärgiks oli vallutada linna lähedal asuv kõige väiksem mägi. Meie tõus algas ühe kohaliku surnuaia jalamilt, mille ees ilutses vägagi esinduslik memoriaal. Kui siin on midagi suursuguselt tehtud, siis on see kas presidendi või tema isa auks või siis Aserbaidžaani-Armeenia sõjale pühendatud. Seekord pääsesime isa-poja kiitmisest ja nägime rahva kannatusi läbi ühemõtteliste kivikujude. John rääkis meile, et Peace Corps-i vabatahtlikele õpetatakse, et avalikes kohtades pole mõtet “Armeeniast” rääkida, tõmbab liiga palju tähelepanu. Selle asemel tuleks kasutada salasõna “Kansas”. Pidavat olema juba aastatepikkune traditsioon, mille põhjust John ei teadnud.

Mäe otsa jõudmiseks läks meil kuskil 2 tundi. Teel ei näinud me ühtegi teist inimest, küll kohtasime vabas looduses elavaid kilpkonnasid. Polegi vist elus varem neid vabas looduses näinud. John rääkis, et kui ta eelmine kord sama mäe otsa ronis, siis oli ta põõsaste vahelt leidnud ühed isemoodi tegelased – noored inimesed. Nimelt pole siinsetel noortel väga lihtne leida kohti, kus kahekesi olla, seetõttu on selline inimtühi mäejalam nende jaoks üks võimalus vanainimeste asjadega tegeleda.

Igaljuhul vaade tipust oli päris ilus. Mäe otsas kasvasid ka granaatõunapuud. Veel ei saa neid süüa, kohalikud räägivad et septembri lõpuks peaks õunad valmis saama. Alla ronisime 45 minutit.

Lõpetuseks vaade linnale kõige madalama mäe otsast ehk nö vaese mehe panoraamvõte.