Suurlinna tuled
Eelmisel nädalal käisime lõpuks Bakuus. Shekist sõidab Aserbaidžaani pealinna tavalise Ikarus bussiga 6 tundi. 300 kilomeetrit ei ole Ungari uhkuse viimases reas istudes just meelakkumine. Mida konarlikum tee, seda suurem tõenäosus, et lööd oma pea korralikult ära. Kohalike õnneks nägi bussi esiotsas ekraanilt aserikeelset estraadishow-d. Mõned minutid proovisin ka koos kohalikega naerda, kuid estraadihuumor pole mulle kunagi väga naljakas tundunud, isegi kui see on eesti keeles. Kohalikele igaljuhul meeldis, mulle aga tundus raamat palju toredam kaaslane.
Bakuu bussijaamas läks seekord väga lihtsalt, leidsime kiiresti õige linnaliinibussi ja 30 minutit hiljem olime vanalinnas. Ilyase õde elab sobivalt kesklinnas kohe vanalinna kaitsva müüri kõrval. Tema kahetoaline korter sai meie staabiks järgmiseks neljaks päevaks.
Esimene plaan oli nautida erinevate maailma köökide hõrgutisi, sest isetehtud road ja Sheki restoranide pakutu oli aja jooksul juba igavaks muutunud. Sushirestoran oli alguseks igaljuhul väga hea mõte. Muidugi on hinnad pealinnale kohaselt kallimad, kuid valikuvõimalus seevastu fantastiline. Järgnevate päevade jooksul sõime pizzat, india toite, kiirtoitu ja lõpuks panin nahka ka ühe korraliku inglise hommikusöögi. Mingil põhjusel olin ma nende kuude jooksul kõige rohkem tundnud puudust heast peekonist, kuigi enda arvates pole mingi eriline peekonifänn kunagi olnud.
Bakuus viibides tekib automaatselt mõte, mis kolmanda maailma aitamisest me siin räägime, kui tänavatel Hummerid ja tuttuued BMW-d vähemalt 8-realistel teedel. Iga teine pood on Gucci, Mucci ja Succi. Inimesed on läänelikud (loe: ei vaata sind kui maailmaimet) ja slaavilikud (loe: peaaegu kõigil naistel on üleloomulikult kõrged kontskingad). Võrdlus Dubaiga on igaljuhul kerge tekkima.
Bakuu vanalinn on Tallinna omaga võrreldes tunduvalt väiksem, kuid kindlasti sama huvitav. Esimesel õhtul vanalinnas jalutades oli kõige suuremaks üllatuseks vaikus. Muidu nii kärarikas Aserbaidžaan oli asendunud peaaegu täieliku müratusega. Ilusad väikesed tänavad ei olnud küll autovabad, kuid need olid pigem rikaste inimeste majade ette pargitud ehk keegi ei sõitnud ringi ja keegi ei kasutanud signaali lääne inimeste ehmatamiseks. Signaali meeldib siinsetel autojuhtidel mehiselt anda ja alati ei ole üheselt arusaadav, miks nad seda teevad.
Vanalinnas üheks kuulsaimaks ehitiseks on 12. sajandist pärit Neitsitorn. Legendi järgi ei tahtnud Bakuu khaani tütar isa valitud peigmehega abielluda. Isa ehitas tütrele seejärel koduks selle torni ja kui ehitis valmis oli, siis tegi tütar katuselt alla hüpates enesetapu. Legendi on sajandite jooksul tõlgendanud mitmed kuulsad Aserbaidžaani näitekirjanikud ja luuletajad, mistõttu kohaliku kultuuri jaoks on tegemist väga olulise vaatamisväärsusega.
Üheks minu sooviks oli kindlasti külastada Heydar Alijevi kultuurikeskust. Iraagi päritolu inglise naisarhitekti Zaha Hadidi vaimusünnitis tundus lihtsalt midagi sellist, mida ei saa vahele jätta. Kahjuks oli meie reisi ajal pühad ja hoonesse ma sisse ei pääsenud, kuid ka väljast jättis see väga hea mulje.
Plaanis oli külastada ka moodsa kunsti muuseumi, kuid ka sellele ideele said saatuslikuks pühad. Küll jõudsime me ühte väga huvitavasse minimuuseumi – väikeste raamatute muuseum. Muuseumis olid esindatud isegi eestikeelsed miniraamatud. Lemmik oli seevastu inglisekeelne majandusõpik, kus avatud leheküljel oli kapitalistlik käibetõde – “Buy low, sell high”. Igaljuhul oli muuseumis esindatud kõik maailma autoritaarsete juhtide õpetlikud raamatud – Stalinist Maoni, Hitlerist Leninini. Tundub, et sellised miniraamatud on nende järgijate seas väga populaarsed.
Käisime ka peaaegu kohustuslikul Märtrite Alleel. Allel asub mäletusmärk 1990. aasta jaanuaris peale Nõukogude sõjaväe sissetungi surnud bakuulastele. Lisaks sellele on seal veel maetud ka Mägi-Karabahhia konfliktis hukkunud aserbaidžaanlased. Allee lõpus asub ka kohalik igavene tuli, mida tähtsad külalisriigipead tihti külastavad. Kuna allee asub ühes Bakuu kõrgemas punktis, siis avaneb sealt väga ilus vaade kogu linnale. Meie olime põhiliselt tulnud seda nautima.
Kindlasti ei saa jätta mainimata ka endist maailma kõrgeimat lipuvarrast (kõrgus 162 meetrit, lipu mõõtmed 70×35 meetrit). Esimest korda seda lippu nähes arvasin, et kuskil lähedal on mingi “lipuke” lehvima pandud. Mõned minutid sain aru, et see “lipuke” asub minust vähemalt 1-2 kilomeetri kaugusel ja kui me hiljem sealt autoga mööda sõitsin, siis sain aru kuivõrd kõrge see “post” tegelikult on. Kindlasti üks geniaalselt idiootsemaid asju, mida ma reisides näinud olen.
Öisel ajal on Bakuu väga ilusates tuledes. Eriti väärib märkimist kolmikehitis “Leegitsevad tuled”. Kolm hiiglaslikku hoonet mängivad sulle öö läbi valgussümfooniat. Muidugi samal ajal Shekis jalutades ei näe peaaegu ühelgi tänaval kaugemale kui 3 meetrit.
Minu rõõmuks näidati meile ka Bakuu kuulsaimat jalgpallistaadioni. See peaks olema ainuke staadion maailmas, mis kannab jalgpallikohtuniku nime (Nõukogude ajal kandis sama staadion nii Stalini kui ka Lenini nime). Tofiq Bahramov oli 1966. aasta MM-finaali joonekohtunik, kes otsustas inglaste lisaaja värava määrustepäraseks lugeda, kuigi sakslased on siiani veendunud, et pall ei ületanud väravajoont. Jalgpallisõbrad saavad kuulsat “väravat” ja kuulsaimat Bakuu jalgpallitegelast näha siit.
Lõpuks avaldasime me ka soovi, et meid viidaks kuhugi pealinna särast eemale, et me näeks ka kohti, kus tavainimesed elavad ja magavad. Aserid on uhke rahvas ja seetõttu on mul tunne, et näidatud elamurajoonid ei olnud just kõige autentsemad. Muidugi võib olla, et tõelist autentsust näeb ainult pealinnast väljas, aga ma keeldun ikkagi uskumast, et kõik 4 miljonit bakuulast elavad ülesvuntsitud elamurajoonides kõigi mugavustega korterites.
Tagasi tulime juba klassikalise marshjutka-ga. Umbes 15-kohaline Ford-i buss topitakse inimesi pilgeni täis ja vähem kui 4 tunniga on 300 kilomeetrit ilusti läbitud.
Pildil on Heydar Alijevi kultuurikeskus. Tegemist on nii huvitava arhitektuuripärliga, et ükski pilt ei suuda selle kõiki tahke avada. Seda peab lihtsalt ise külastama. Video on päevasest ja öisest Bakuust.